LR esitab kolm küsimust Philip Rothi „Nemesis“ tõlkijale Liisa Ady Oksale.
„Nemesis“ oli Philip Rothi kirjanikutee lõpp-punkt ja nüüd algas sellest raamatust hoopis üks loodetavasti pikk ja huvitav tõlkijateekond. Kas see oli hea koht, kust teele asuda?
Alustaksin võib-olla sellest, mis minule ja arvatavasti ka teistele lugejatele „Nemesise“ juures esimesena silma jäi – Philip Roth kirjeldab epideemia laastamistööd peaaegu et kirurgilise täpsusega. Teated kümnetest uutest ohvritest mõjuvad oma lakoonilisuses eriti šokeerivalt, kuid ühel hetkel võib lugeja siiski süütundega avastada, et on kaotanud järje, sest seda kõike on lihtsalt liiga palju. Alles jääb ainult jõetusetunne – vaesed lapsed jäävad haigeks, piinlevad ja surevad, vaene Horace ei mõista isegi päikese eest varju otsida, vaene Bucky sõdib endaga lõputult, ja keegi ei saa rohkem midagi teha.
Ometi jagub „Nemesisesse“ ka helgust. Kui päike parasjagu lagipähe ei lõõska, on vahel ka täitsa tore ilm. Kuskil ootab südikas vanaema, kes on valmis lapselapse nimel kõike tegema. Vahel on loosse põimitud isegi veidi huumorit – no kuidas teisiti kirjeldada seika, kui Bucky märkab ühes raamatus peatükki „Nelikümmend linnuliiki, mida peaks tundma iga poiss“, ning on sunnitud leppima, et tema kui täismees teab neist vaid paari. Ühesõnaga, maailm on küll ebaõiglane, kuid seal on ka palju head ja toredat.
Ma arvan, et kõigil eeltoodud põhjustel on „Nemesis“ raamat, mis väärib lugemist, ning selliseid raamatuid tasub ka tõlkida, isegi kui see osutub esimese korra kohta parajaks pähkliks. Hästi tore on ka see, et kasvasin „Nemesise“ tegelastega justkui natuke koos üles – tõlkimistööd alustades olin 20, kuid paar nädalat pärast raamatu ilmumist sain 22 nagu Marcia.
Roth on raamatusse lisanud allikad, millest sai kirjutades teavet ajaloosündmuste või mõne valdkonna detailide kohta. Kuidas olid lood tõlkimisel kasulike allikate leidmisega?
„Nemesis“ paistab tõesti silma detailirohkuse ja faktikülluse poolest. Ääretult põnev oli uurida, mida kujutab endast gefilte fisch, mis mäng võiks olla jacks ning kes küll oli Ernest Thompson Seton. (Vahel viis suur uurimine eriti huvitavatele radadele – näiteks tean nüüd, et Poolas söödi gefilte fisch’i ehk kalapikkpoissi magusalt!) Enamasti leidusid neile küsimustele vastused kas Internetis või ülikooli raamatukogu riiulitel, ehkki tihti jätkus nuputamist ka edasi. Näiteks osutus jacks küll väga toredaks osavusmänguks, kuid täpselt sellesarnast Eestis lastefolkloori uurija Astrid Tuisu andmetel mängitud polegi. Lõpuks jäi raamatusse lähim kohalik vaste ehk kondimäng. Juttu sai aetud ka mitmete lähedaste, sõprade ja tuttavatega, kes oskasid ühel või teisel teemal sõna sekka öelda.
Kõige rohkem mõtlesin siiski sellele, kuidas edasi anda juudi kommete kirjeldusi ning Bucky usuteemalisi mõttekäike. Isegi kui tõlkevasted on justkui õiged ning gümnaasiumis usundiõpetuse olümpiaadiks läbi loetud teoste põhjalt tundub asi enam-vähem loogiline, jääb hulgaliselt võimalusi millegagi eksida. Näiteks küsib Bucky Marcialt: „But how can a Jew pray to a god who has put a curse like this on a neighborhood of thousands and thousands of Jews?“ Esimese hooga sai kirja: „Aga kuidas saab juut paluda jumalat, kes needis niimoodi ära linnaosa, kus elab mitu tuhat juuti?“ Igaks juhuks otsustasin selle ja teisedki sarnased kohad siiski saata judaismiuurijale Anu Põldsamile. Juba varsti sain teada, et suur osa juudi palveid pole mitte palumise, vaid kiitmise vormis. Seega tuli jumala palumine asendada tema poole palvetamisega. Väga palju abi oli ka kirjavahetusest usundiloolase ja minu endise õpetaja Tiina-Erika Friedenthaliga, kes aitas mõtestada üht raamatu kõige mõjusamat lõiku, mis heidab valgust Bucky aastatepikkusele võitlusele Jumala ja iseendaga.
Kõik Google’isse tipitud sõnad, läbilapatud teatmeteosed ning vähem või rohkem eriskummalistel teemadel peetud kirjavahetused kinnitasid eelkõige seda, et maailm on ääretult põnev paik. Ka üheainsa sõna taga võib peituda terve lugude rägastik!
Kas juba mõlgub meeles mõni raamat, mida järgmisena tõlkida?
Konkreetset teost on raske välja tuua, kuid oleksin hea meelega valmis uue raamatuga alustama.
