LR esitab kolm küsimust Ondjaki romaani „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“ tõlkijale Leenu Nigule.
„VanaemaÜheksa ja soveti saladus“ – juba romaani pealkiri tekitab lõbusat uudishimu. Kas mäletad, millal ja millega see raamat sinu huviorbiiti jõudis, et oskasid seda LR-ile avaldamiseks pakkuda?
Tõtt-öelda, ega ma täpselt ei mäletagi. Eksemplar „Vanaema“ 2008. aastal ilmunud esmatrükist on mul riiulis kükitanud juba vähemalt 15 aastat. Angola kirjandusest olin lugenud ainult José Eduardo Agualusa „Minevike müüjat“, kui 2008. aastal sattusin Angolasse valimisi vaatlema. Kõige tõenäolisem ongi, et haarasin selle raamatu Luandasse teel olles ja Lissabonis peatudes raamatupoest, sest Ondjaki oli autorina juba siis esil, just sel aastal anti talle kui lootustandvale noorele autorile Grinzane for Africa preemia. (Samal aastal said preemia ka Ngugi wa Thiong’o ja Ben Okri, kes on inglise keelt kõnelevas maailmas märksa kuulsamad.) Igatahes võlus „Vanaema“ mind kohe oma huumori ja poeetilisusega. Vähetähtis polnud ka see, et geograafilisest ja kultuurilisest kaugusest hoolimata oli selles, kuidas Ondjaki kirjeldab 1980. aastate sotsialistliku lapsepõlve, nii mõndagi tuttavlikku. Paljud meist võib-olla ei teagi, et ka nn mustal mandril on oma punane minevik. Vahest ehk just selle tuttavlikkuse tõttu mõtlesin juba toona, et nii tore oleks, kui kunagi tekiks eesti lugejatel võimalus seda teost lugeda. Ja nüüd see siis ongi käes!
Romaanis on rida värvikaid ja vaimukaid tegelasi, teiste hulgas MereVaht, seltsimees doktor RafaelKoppKopp, SeltsimeesTerehtustov, kellel kõigil on oma kõnepruuk, milles segunevad eri keeled. Lisaks silkavad Praia do Bispol ringi lapsed, kes neid kõiki järele teevad ja eks ka ise täiskasvanutest veidi erinevalt räägivad. Millise keele leiutamine neist kõige ladusamalt läks, milline rohkem peamurdmist pakkus?
Keeli ja hääli on selles tekstis tõesti palju ja eks see valmistas parajat peamurdmist. Selleks, et tabada lapseliku jutustaja stiili, lugesin vahepeal teadlikult, järjest ja ainult raamatuid, mille minajutustajaks on laps. Abi oli nii Leelo Tungla „Seltsimees lapsest“ kui Émile Ajari romaanist „Elu alles ees“, aga ka näiteks LR-is ilmunud Nancy Hustoni „Murrangujooned“ jättis väga sügava mulje.
Pikalt maadlesin sovettide venepärase aktsendiga. Portugalikeelses originaalis on seda markeeritud lihtsalt aeg-ajalt vokaale ära jättes või segi ajades. Aga et eesti lugeja jaoks on vene aktsent märksa tuttavam kui portugalikeelse lugeja jaoks, siis oli oluline, et see aktsent kõlaks „õigesti“ ja usutavalt. Olen selle juures tänu võlgu ühele Ilona Martsoni tõlgitud ja soovitatud teosele (David Almondi lasteraamatus „Poiss, kes ujus koos piraajadega“ on tegelane nimega Dostojevski, kes samuti pursib eesti keelt). Aga ka näiteks korteriühistu koosolek osutus ootamatult viljakaks abimeheks, sest tüütute olmemurede arutamise kõrval sai tähelepanelikult kuulatud majanaabrite kõnepruuki.
Kõige keerulisem lugu oli aga Kuubalt pärit või seal käinud tegelastega. Mainitud seltsimees doktor RafaelKoppKopp räägib originaalis ainult hispaania keeles. Kuna portugali ja hispaania keel on üpris sarnased, siis saavad luandalastest tegelased temast enam-vähem aru, mis sellest et ajuti tekib ka koomilisi vääritimõistmisi. Ja kohalik külahull MereVaht, kes on end Kuuba ülikoolides lolliks õppinud, räägib nii, et vahel võib ta poole lause pealt portugali keelelt hispaaniale üle minna ja vastupidi. Repliike üleni hispaaniakeelseks jätta ei tundunud hea mõte, sest poleks enam olnud usutav, et tegelased teineteist mõistavad. Hispaania keelt nt soome keele või mõne murdega asendada oleks olnud samuti jabur. Nii et siin ei jäänud muud üle, kui pikkida mõlema tegelase repliikidesse hispaaniakeelseid väljendeid ja leppida sellega, et tõlkes päris kõike edasi anda ei saagi.
Onkjaki ütlemisviisis on poeesiat ja maagiat, on üllatavaid kujundeid, kõrvu täiesti argise elu kirjeldustega. Oskad sa öelda, kas selline tulevärk on iseloomulik just Ondjakile või on selles midagi üldisemalt iseloomulikku Angola kirjandusele? Sa oled tõlkinud autoreid Portugalist, Brasiiliast ja ka ühe teise Angola kirjaniku, José Eduardo Agualusa loomingut. Kas Angola portugali keeles on ka midagi eriomast, midagi, mida võiks sinu meelest tõlkes välja tuua?
Brasiilia ja Portugali kirjakeeled erinevad teineteisest tuntavalt, nii et enamasti kui portugalikeelne teos teises riigis välja antakse, siis „tõlgitakse“ või kohandatakse see vastavalt siis kas Portugali või Brasiilia lugejale harjumuspärasemaks. Mulle näib, et Angola portugali keeles on jooni nii Portugalist kui ka Brasiiliast, ehkki ametlikus keelekasutuse joondutakse pigem Portugali järgi. Ajaloolisi asjaolusid arvestades on see ka mõistetav, kuid ka Brasiilia kultuuriline mõju on portugalikeelses Aafrikas tuntav. Seda on näha nt siinses romaanis sellest, kui tähtsad on laste (ja võib-olla mitte ainult laste) jaoks nt Brasiilia seebiseriaalid. Mis aga teeb Angola portugali keele erinevaks, on muidugi reaalid, sõnad, mis viitavad kõiksugu Aafrikat iseloomustavatele asjadele alates kulinaariast ja botaanikast kuni slängini välja. Samuti on suulise jutuvestmiskultuuri olulisus ootuspärane riigis, kus viimastel andmetel on veerand elanikkonnast vanuses 15+ kirjaoskamatud*.
Üldistamine on tihtilugu kahtlane tee, nii et ei julge väita, et kõiki või ka enamikku Angola kirjanikke see iseloomustaks, kuid nt Agualusat ja Ondjakit kindlasti ühendab teatav tunnetus argipäeva imelisusest. Kui José Eduardo Agualusa käis 2011. aastal Eestis, kõneles ta HeadRead festivalil, et kirjutada romaan Angolast, nii et selles puuduks müstilised olendid või üleloomulikud nähtused, oleks sama ebausutav, kui kirjutada romaan Amsterdamist ja mitte mainida jalgrattaid. Agualusa sõnutsi pole see mitte paljukirutud „maagiline realism“, vaid selline ongi Angola reaalsus. Ondjaki on Agualusast peaaegu põlvkonna jagu noorem, kuid temagi tekstid on pungil asjadest, mis teaduslikule kirjeldusele ei allu, kuid milles peitub oma müstiline ja poeetiline tõde. Loodetavasti on tunne sellest imesid täis argipäevast jõudnud ka eestikeelsesse teksti.
*Muide, võib-olla on huvitav märkida, et kirjutan neid vastuseid 8. septembril, mis juhtumisi on rahvusvaheline kirjaoskuse päev.
