LR esitab kolm küsimust Nii Ayikwei Parkese „Sinise linnu saladus“ tõlkijale Heili Sepale.
„Sinise linnu saladuse“ mitmehäälsusega kaasneb mitmekeelsus, registrite paljusus, mida oled saatesõnas eraldi käsitlenud. Mind on alati huvitanud, kuidas on inimeste peas korraldatud nende mentaalne leksikon. Kujutan seda vahel ette vanamoodsa kataloogikapina, kus on perfokaardid sõnadega, mida näiteks aeg-ajalt sahtlist „argikeel“ sahtlisse „vanamoeline“ ümber tõstetakse. Kuidas kirjeldaksid oma süsteemi?
Väga keeruline küsimus. Kui rääkida otseselt minu n-ö mentaalsest leksikonist, siis ei saa ilmselt üle ega ümber sellest, et keeleline süsteem, mida kasutan igapäevatöös juristina, erineb kardinaalselt sellest, mida kasutan ilukirjanduse tõlkijana. Nende kahe „kapi“ või lausa „lao“ vahel on nii paks sein, et seda võib lausa müüriks nimetada – kummalgi rollil on täiesti erinevad keelereeglid. Tänu sellele tunduvad igasugused ümberlülitumised ja ülehüppamised tõlkija tööriistakasti sees sujuvad ja mängulised. Minu kui tõlkija „mentaalne leksikon“… Kindlasti pole tegu selge loogika alusel ehitatud kapiga, milles on hulk sahtleid. Pigem ehk on mu käsutuses otsa ja ääreta võrgustik. Millelgi pole seal kindlat kohta või oot, hoopis vastupidi – kõigel on korraga mitu asupaika. Sõna või kontseptsiooni „lahtrisse“ kuulumise määrab seal kontekst, vahel mõni pea tabamatu nüanss. Kõik on liikumises; ole vaid mees ja ürita mõnd sellist sihtmärki tabada. Üks ja sama sõna võib ju olla korraga argikeelne ja vanamoeline, isegi neutraalne ja halvustav (viimase olukorraga puutusin kokku B. Evaristo romaani „Tüdruk, naine, keegi teine“ tõlkijana).
Üleüldse, mida enam ma sellele mõtlen, seda enam hakkan kahtlema, kas minu kui tõlkija peas mentaalset leksikoni üldse leiabki. Kui olen sunnitud mingit metafoori otsima, siis kõlagu see juba nii: ma sisenen iga uue teosega uude sõnade ja mõistete maailma, kaasas „trikooder“ (termin, mis peaks olema tuttav Star Treki fännidele), millega püüan mõõta iga sõna olemust mitme eri nurga pealt. Arvestades oma tõlkevaldkonna – Aafrika diasporaa kirjanduse – eripära, on mulle sageli kõige olulisem registreerida „koodivahetused“ – kohad, kus autor/tegelane lülitub sõltuvalt olukorrast või kontekstist ühelt keelekasutusviisilt teisele, vahel isegi lause keskel. Üritan olla hoolikas, et need kihistused ja dünaamika säiliksid ka tõlkes. Et mu „mõõteriist“ oleks täpne ja suudaks tabada õigetes kohtades nüansierinevusi, peab see olema muidugi alati „taadeldud“. Ja taatlemiseks ei ole ma leidnud seni paremat viisi kui lugeda, lugeda ja veel kord lugeda ning üritada seejärel konverteerida saadud kogemus heaks keeletunnetuseks.
Minu jaoks õhkus „Sinise linnu saladuse“ ridade vahelt teatavat nostalgiat – et külas, looduse rüpes, on ikka veel vana hea aeg, kus vaimud sündival silma peal hoiavad ja ebaõiglusel võita ei lase. Kas sellist kaduva või juba kaotatud paradiisi hõllandust võiks leiduda mujalgi Aafrika kirjanduses?
Aafrika ingliskeelset proosat lugedes võib öelda küll, et vaimudel (või ehk ka kohalikul kosmoloogial laiemas mõttes) on seal püsiv koht. Mõnes mõttes annab mütoloogiliste ja muude sarnaste tegelaste tõhus tegutsemine kaasaegses kirjanduses justkui mõista, et olgu maailm muutunud palju tahes, reeglid on ikka samad. Seejuures ei mõju see enamasti isegi niivõrd nostalgiliselt kui just ähvardavalt või fatalistlikult. Küll aga ei saa ma väita, et see teema seostuks kirjanduses tingimata küla või loodusega. Pigem vastupidi, kaasaegses Aafrika kirjanduses kipub tegevuspaigaks olema aina enam linn, sest sinna ju inimesed kogunevad. Ja mis võiks olla loogilisem kui see, et koos inimestega kolib linna ka vaimumaailm. Viimastest aastatest meenuvad kohe mitme noorema põlve Nigeeria päritolu autori auhinnatud teosed – nt Chigozie Obioma „Vähemate orkester“ (2019. a Bookeri finalist) ja Akwaeke Emezi „Magevesi“, varasemast näiteks Ben Okri Bookeri auhinna võitnud „Näljutatud tee“. Ka Aafrika fantaasiakirjanduses, mis paljuneb viimastel aastatel uskumatu kiirusega, on üsna tavaliseks stsenaariumiks vanade jumalate tegutsemine kaasaegses või futuristlikus linnas. Aga üritan nüüd vastata ka küsimusele endale… Mulle tundub pigem, et kaasaegsetes Aafrika kirjandusteostes, kus kohtame vaime, vanu jumalaid või (muid) folkloorseid tegelasi, ei kõnele nende ilmumine mitte niivõrd millestki kaduvast, vaid hoopis vastupidi – millestki püsivast, hävimatust, igavesti tegutsevast, mis võib küll olla taandunud varjudesse, kuid ei lase siiski ohje käest. Vähemalt mulle tundub nii.
Kui raamatukogude e-kataloogi ESTER sisestada päringumärksõna „ghana“ ja kitsendada tulemusi eesti keelega, saab tulemuseks paar laulikut „Meie repertuaar“ (5. „Aafrika võidab“: „Lõpuks rahvas võitjaks jääb…“: naisansamblile / Gaana laul; tlk H. Karmo) ja „Sinise linnu saladuse“. Millise märksõna juurest võiks „Meie repertuaari“ kõrvalt järgmisena mõne Sinu tõlke leida?
Kõige parema meelega vahendaksin emakeelde mõne sellise maa autorit, kust ühtegi ilukirjanduslikku teost seni eesti keelde veel jõudnud ei ole, ehkki põnevaid näiteid leiaks – näiteks Uganda, Sambia, Etioopia või Somaalia. Ka oleks üksjagu tõlkida Kariibi või afroameerika autoreilt. Viimastest on üks minu ammuseid lemmikuid Percival Everett, kellele hoian sel aastal pöialt Bookeri võidujahil. Kui aga vaadata väljapoole mu harjumuspärast mängumaad, siis tasuks pikendada eesti keelde tõlgitud kaasaegsete põlisameerika (või siis: indiaani) autorite nimekirja. Tommy Orange’i „There There“ oleks minu esimene valik.
