LR esitab kolm küsimust Pierre Michoni teose „Rimbaud, poeg“ tõlkijale Leena Tomasbergile.
Arthur Rimbaud’ kuju on Pierre Michoni loomingus kohal juba tema loometee algusest saati ja nende elulugudes on koguni hämmastavaid paralleele, mida sa oma saatesõnas ka välja tood. Hästi enam ei mäletagi, millal meie esimest korda rääkisime „Rimbaud, poja“ tõlkimise võimalusest. Üsna mitu head aastat tagasi kindlasti. Seega oled sa mõtet juba kaua endaga kaasas kandnud, et võiks see väike raamat ka eesti keeles loetav olla. Millega ta sind võlus?
Tõepoolest, hoovõtt on olnud pikk, see on nüüd üks rõõmustav ammuse mõtte teostumine! Sattusin seda raamatut lugema aastaid tagasi Prantsusmaal, Arles’i tõlkijate majas: lugesin ühel palaval ööl, kuumava katuseharja all, ühe hooga ja päris hingetuna; kohe järgmisel hommikul tõttasin raamatupoodi ja ostsin Michoni esik- ja peateose „Pisikesed elud“ – ja lumm süvenes. Sellest ajast peale on „Michoni riiul“ mu kirjutuslaua kõrval lemmikute käepärasel kohal täienenud sedamööda, kuidas ta teosed ilmunud on. Läks nii, et „Pisikeste elude“ eesti keelde jõudmisele aitasin ma kaasa hoopis toimetajana: see imeline raamat on ilmunud Anti Saare meisterlikus tõlkes, mis eesti lugeja tarvis üheski kohas latti ei langeta (Varrak, 2015).
Mis mind Michoni juures nii paelus? Kõigepealt kindlasti ta võrratu keel, tema poeetika: nakatav rütm, julged ja tabavad kujundid, mille üle võib pikalt mõtisklema jääda, ökonoomsed ja täpsed epiteedid, mis suudavad öelda rohkem kui mõnel teisel lõikudepikkused kirjeldused… ja see kujutlusele vabaks jäetud ruum, omamoodi mõistatuslikkus, mis kutsub aina üle lugema, tähenduskihid, mis kooruvad alles mitmekordsel lugemisel või ainesse süvenemisel. Mõningane „materjali vastupanu“, seda ka.
Aga keel üksi ei tähendaks midagi. Peamiselt mõjub ikka see, kuidas selles keeles Autori Tõde (kirjanduse) kuju võtab. Kuidas selles kõlab nii äratuntavalt autori hääl, autori kohalolu igas reas ja mõttes, see selge tunne, et lugudes, mida autor jutustab, on peidus midagi autorile endale väga olulist. Kelle elust Michon ka ei räägiks, olgu selleks mõni kirjanik, kunstnik, revolutsionäär või pühak (sest elude või eluseikade jutustamine näikse ta osa olevat), uurib ta ikka omaenda painavaid küsimusi. Needki korduvad teosest teosesse, varieeruvad, peamise teemana loomingulise kutsumuse suur küsimus: mis lükkab kirjandust tagant, nagu ta Rimbaud’-raamatus selle küsimuse sõnastab, mis paneb inimest haarama millegi endast suurema-kõrgema järele, kandma „kuninga teist keha“, ja mida see valik ühes või teises eluepisoodis konkreetselt tähendab… Aina korduvad küsimused liidavad Michoni ilmunud raamatud justkui üheksainsaks teoseks – üheks igavesti veenvaks ja huvipakkuvaks tervikuks.
Aga pöördudes küsimuse alguse juurde: Rimbaud’ kuju Michoni enda elus ja loomingus, paralleelid nende eludes… Üks oluline ühisjoon on isata kasvamine, isa-igatsus, nii vähemalt on Michon tahtnud seda ka Rimbaud’ elust kõneldes kujutada, aga selle motiivi on ta teisteski lugudes tihti keskseks kirjutanud. Ja samuti loometung, kirjanduse iha. Michon oma vastanduste armastuses kujutab siinses raamatus kohe iha kõrval ka viha (ilmselt õigustatult, sest eks Rimbaud ju hüljanudki selle palavalt ihaldatud paleuse). Michon ise aga, peatselt 80. sünnipäeva tähistav vanameister, on elupikku vaikselt oma vagu ajanud ja kirjutab tänini.
Kui aga Rimbaud’-paralleelidest rääkida, siis minu peas hakkas hoopis kostma ühe eesti luuletaja hääl ja tema „kaugus, mille kauged kajad, justkui küsiks isa silmadega“, sest aina tuli tekstis ette „detsember“ ja „juuni“ ja „selges … keeles“, ja siis hüppas kuskilt välja üksik varblane ja pidin end tagasi hoidma, et mitte „kasteheina ära kaduda“. Aga see kõik on subjektiivne, legendi lugu annab lugejale vabaduse.
Michoni stiil üldiselt ja nii ka raamatus „Rimbaud, poeg“ on väga isikupärane, teksti rütm selgelt tajutav, sõnad, pildid, kujundid korduvad poeetilistes variatsioonides. Kas sul oli mõni nipp või trikk, kuidas sa ennast Michoniga samale lainele häälestasid, et suutsid seda litaaniat samas intensiivsuses esitada ka tõlkes?
Üks üldkehtiv nipp on küll: raamat padja alla! Või öökapile. Või laused unedesse kaasa… peas, nagu see tõlkesse sisse elades ikka juhtub. Selle raamatu puhul aga teadvustamatul vool end väga palju kanda ei saanud lasta, mängida tuli piiranguterohkes üsna pingelises ruumis, kus kõik kõigega seotud. Muidugi, kõlad ja rütm ja hoog on olulised, samas tuli aga pidevalt silmas pidada teose peent põimingut: Michoni enda poeetiliste sõnastuste variatsioone, korduvusi, nende klappimist objektiga (Rimbaud) ja kokkukõlamist autori (Michon) kujundiloogikaga, sobivust ühes, teises, kolmandas kontekstis. Nii et tõlkides oli mul ühel käel Michon, teisel Rimbaud’ virnake, tema luule väljaanded originaalis ja need, mis eesti keeles olemas, ja muidugi seesama Rimbaud’ „ikonograafia“, Gallimard’i kirjastuse Pléiade’i väljaande album, mida Michongi kirjutades lehitseb: mänguilu nõudis, et lehitseksin seda tõlkides ka mina. Kõigi luule- või muude vihjete vahel, korduvuste ja kujundite võrgustikus, kuskil seal leidus see piiratud vabadus laulda ja luuletada.
Raamatu pealkiri „Rimbaud, poeg“ kutsub küsima, kas see on Rimbaud’ elulugu? Kelle poeg ta õieti on?
See on õieti päris keskne küsimus ja võimalikke vastuseid just nimelt mängibki Michon oma raamatus läbi. Eks ikka ema ja isa, õpetajate-suunajate, eelkäijate-eeskujude, traditsiooni ja kaasaegsete-kaaslaste poeg. (Michon muide on ka öelnud, et isata poeg on Jumala poeg (sest mida me teame Joosepist?) ja et sestpeale, kui Jumal on surnud, on kirjanik Looja, Jumal.) Aga mitte juhuslikult ei ole selle raamatu keskmised ja kesksed peatükid pühendatud kriitikule ja mitte juhuslikult ei esine see kriitik eri kujudel: ta on Banville, ta on Watteau maali Pierrot, ta on igamees, lugeja. Sest Michon ju ei kirjuta biograafiat, ta kirjeldab pigem legendi sündi, ja kes loob legendi? Kes loob ka kirjaniku? Eks lugeja.
Nii et lugegem!
